Ufod ja kangelased 3

Eelmises osas:

Oli aasta 2014. Oli möödunud 2 aastat, mil ma päästsin koos oma sõpradega Maa. Nüüd oli ennustatud, et ufod tulevad enda vägedega uuesti maailma vallutama. Inimesed olid hirmul ja põgenesid oma kodudest. Kosmonaute oli saadetud pidevalt ufode maale, aga ükski kosmonaut pole sealt tagasi tulnud. President kutsus mind enda juurde ja ütles: "Sa oled meie ainuke lootus! Ma annan sulle kosmonaudi riided ja sa pead minema ufode maale seda asja uurima. Mis seal küll ometi toimub? Kas sa oled nõus?" Ma vastasin: "Jah".

jätkub..

Ma võtsin siis kaasa ühe kuulipilduja, kuulivesti, hapnikuballooni, veepüssi, süüa, juua, noa ja nööri. Läksin siis raketi peale ja kõik inimesed saatsid mind. Rakett käivitus. Rakett oli väga suur. Isegi restoran oli seal! Lõpuks jõudsin ma ufode maale. See oli täiesti inimtühi. Läksin siis raketist välja, võtsin enda asjad kaasa ja asusin teele. Kõndisin mitmeid kilomeetreid, kuni jõudsin dźunglisse. Võtsin oma noa välja ja lõikasin igasugused nöörid katki, mis mulle tee peale jäid. Lõpuks jõudsin ühte külla, nimega Halaffokka. Seal olid mingid olendid, kes olid kahe peaga ja 4 käega. Läksin nende juurde ja ütlesin "Tere". Muidugi oli igaks juhuks mul ka kuulipilduja kaasas, et äkki ei tea, mis juhtuda võib. Siis tulid mulle korraga vastu kaks Halaffokka sõdurit. Nad tundusid üsna toredad sellid olema ning nad räägisid eesti keeles. Ma sain nendega väga hästi rääkida. Rääkimisel selgus, et meie kõik kosmonaudid olid sinna Halafokka linna tulnud. Nad kõik on elus ja terved. Ma rääkisin nende kosmonautidega. Nad olid sinna jäänud selle pärast, et nende rakettid olid õhku lastud vaenlase poolt nimega Valago. Ainult minu rakketti polnud õhku lastud. Aga miks?
Selgub järgmises osas.