Mihklipäevalaat

Mihklipäevalaat

Mina  müüsin   kass  Arturi  kooki.  Otto müüs  pähklivõisaia  ning Henrik  ja  Hans  tegid  paberist  ja  puust  asju. Veel müüs  Artti  oma  viineripirukaid   ja  Paula  ehteid. Mina  ostsin  ainult  ühe asja ning  see  oli  üks  ehe  õele, mis  maksis  vaid  2 krooni. Muidugi  oli  veel  palju  müüjaid-  näiteks   Cardo , Rando, Indrek ja  Stiina. Me  saime   müüa  kuni  neljanda  tunnini. Seejärel pidime  oma poe  kokku panema. Mulle  meeldis  igatahes  väga ja ma  teenisin  ka  natuke. Me  jagasime  Henriku, Hansu  ja  Ottoga  raha  pooleks ning igaüks  sai  võrdse  osa.     

Marten 

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.

Vaata lisaks mihklipäevast:
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mihklipaev.php

http://et.wikipedia.org/wiki/Mihklip%C3%A4ev